Viimase 4 kuu jooksul olete näinud pilte/videosid minust praktiliselt vaid jõusaalis rühkimas või laua taga õppimas. Seda sellepärast, et ma olin Saksamaal ning sealne kogemus ei olnud sugugi selline nagu ma olin algselt ette kujutanud. Kas ma olin ootused liiga kõrgeks ajanud? Ilmselt. Õega naersime, et ma olin universumisse saatnud soovi Eestist lahkuda, aga ma ei täpsustanud tingimusi. Niiet ära ma sain, kuid suht kehvade tingimustega. Igatahes uued õppetunnid ma sealt sain - insult polnud ju ometi piisav minusugusele põikkaelsele jäärale! Tänaseks olen aga kodus tagasi ja annan teile pinnapealse ettekujutuse sealsest. Kui sind aga huvitab vaid minu taastumine, siis kliki siia.
Alustame põhjusest, miks ma sinna läksin - praktika. Kui mulle ametikooli disainijuht ‘22 kevadel sellise pakkumise välja käis oli minu esmane reaktsioon ei, sest taastusravi ei saa ju pooleli jääda. Kuid õigepea mo mõttemaailm muutus, et sellest võib saada minu elu parim kogemus (joke’s on me). Kui aga praktika pakkumise sügisel lõpuks kätte sain (olgu öeldud, et koolis õpin interaktiivse graafika disaini), siis muutusin murelikuks, sest seal oli välja toodud vaid graafiline disain ja ühes punktis oli põgusalt mainitud veebi. Küll aga minu mindset selleks ajaks oli juba muutunud, et I’m out of here - sayonara Estonia! Seega jah, ma olin mures, ma rääkisin sellest koolis, kuid alati sel teemal arutledes jõudsime punkti, et ega enne ei tea, kui ei proovi ja alati saab ju ära tulla, kui ei sobi. Nii ma siis ikkagi sinna lendasin, super elevil, mega õnnelik, aga ka ärevil, et mis saama hakkab.
Minu vaimusilmas tähendab praktika seda, et ma teen ülesandeid, mis arendavad minu teadmisi alal, mida öpin; mulle antakse piisavalt tööd ehk ma ei pea ise pidevalt endale tegevust nuiama ning juhendaja peaks olema toetav. I mean… Googeldamiseks ma ju ei pea kooli ega praktikale minema?! Kuid see on vaid minu vaimusilmas. Päriselus seda juhtub harva - kui üldse?! Paderbornis oli suht kõik vastupidine minu vaimusilma praktikakogemusele ja hakkasin kiirelt uut kohta otsima, aga mida ma ei leidnud oli uus praktika koht. Siis mõtlesin, et ma tulen tagasi koju ja jätkan Eestis, aga plusse ja miinuseid läbi kaalutledes sain aru, et kõige targem on ikkagi see aeg Saksamaal lõpuni olla, saada oma praktika tunnid kätte ning õppida ise koodi kõrvalt juurde. Te raudselt nüüd mõtlete, et oota, mis kood? Kust see nüüd tuli?! Jamh. Las ma seletan selle ka teile lahti. 2016 aastal Inglismaalt naastes läksin tarkvaraarendust õppima ja mulle hakkas frontend huvi pakkuma. Küll aga elu viis mind teisele rajale ja minust sai hoopis treener. Muide olen aru saanud, miks elu mind korra koodi pealt treeneri rajale viis. Ma pole kindel, kas olen seda teile juba öelnud, aga isiklikult näen seda nii, et elu teadis, et ma pean peagi inimkeha paremini tundma, et ennast ise insuldist taastumisel aidata saaks. Anyway. Kui ma nüüd UX/UI’d õppima hakkasin, siis olin ainus kursusel, kes koodi tundis. Seega mind pandi igas projektis hoopis koodi kirjutama. Ega mul selle vastu otseselt midagi polnud, sest kood on siiani mega huvitav minu jaoks. Seeläbi hakkasin kõrvalt ennast sellel alal täiendama, kuni veendusin, et mind huvitab 100% kood. Niiet võite ette kujutada, kui pettunud ma olin, et mitte miski polnud välispraktikal isegi mitte veebidisain. Seega sealsest praktikast oli abi niipalju, et pidin pidevalt mugavustsoonist väljuma, et ülesanded tehtud saada ning nagu te juba teate olen ma seisukohal, et mitte ükski inimene ei arene mugavustsoonis istudes!
‘Praktikaga’ käsikäes algas seal ka elukool. Esmalt sain enda deemonite ja ebakindlustega võitlema hakata. Samuti pidin vastamisi seisma manipuleerimisega, millele lõpuks enda kaitseks välja astudes sain tagasilöögi ähvarduskõne näol. Peale mida jätkasin keele hammaste taga hoidmist lihtsalt et vältida elu veel ebamugavamaks muutmist. Proovisin endas tungi midagi öelda maha suruda inimpsühholoogiat mõista üritades, kuid elades ise tugevalt “practice what you preach” ja “actions speak louder than words” uskumuste järgi, siis on mul raske aru saada inimestest, kes on kahepalgelised. Seega mida rohkem ma nägin/kogesin, seda rohkem hakkas kõik mulle vastu karva käima. Niiet olen tänulik, et mul oli läbi interneedumi võimalus ennast lähedastele ja terapeutidele välja elada, et kõige hullem ära hoida.
Ära kunagi eelda, et vali on tugev ja vaikne on nõrk.
Niisiis, kuna inimest, kellega arvasin Saksamaad koos avastama hakata, ei eksisteerinud, siis kuidas edasi? Üksi võõras riigis - keelt ka ei oska! Kuid mõtlesin, et ei ole häda! Olen varasemalt ka üksinda uues riigis alustanud ja toime tulnud ning läksin omale tuttavat rada pidi - tinder. Jah. Te mõtlete nüüd, et hoia piip ja prillid, kus su mõistus on, tüdruk - tinder?! Aga kuidas muidu leiab noor inimene tänapäeval uusi tutvusi uues kohas, kui koolis ei käi, kontoris omavanuseid ei ole ning suurem asi pidutseja ka pole? Võite sellele küsimusele mulle vastused saata - loeks huviga ideid!
Alguses läks väga hästi. Tutvusin koheselt kahe max ägeda likeminded inimesega. Mõlemaga kohtudes möödusid neli tundi silmapilkselt kordagi kella vaatamata. Vaid tänu sellele, et kohti hakati kinni panema, saime aru, et aeg on selleks korraks lõpetada. Kuid sinna see jäi. Mitte kummagagi rohkem kokku ei saanud. Kuulsin vaid ridamisi lubadusi ja vabandusi. Mis siis ikkagi juhtus? Ometi jutt ju voolas, äratundmishetki oli tõesti väga palju ning mõlemi suust kõlas õhtu lõpus: “Peatse kohtumiseni!”.
Ma ei tea, mis juhtus, kuid ma võin vaid aimata - olen nüüd ju invaliid. Tervena ei mõtle sellistele asjadele, kuid võin teile väga kindlameelselt öelda, olles kogenud mõlemat, et invaliidina on palju raskem uusi tutvusi luua. Eriti veel minusugusel?! I mean… Ma ju hingelt olen endiselt aktivist ja otsin oma kõrvale ka taolisi inimesi, aga kahjuks nemad pole huvitatud enam minuga suhet looma. Ning tekib küsimus miks? Kas ma olen nüüd kuidagi vähem väärt? Ise ei ütleks. Jah, ma võibolla ei saa enam kõikide hullustega kaasa minna, aga andke võimalus, te ju isegi ei tea mind ega milleks ma suuteline olen. Ma ausalt ei ole üks neist inimestest, kes oma diagnoosi/konditsiooni kõigele vabanduseks toob - pigem leian lahendusi.
Kuulen palju lohutusi sel teemal, et aga vähemalt nüüd inimesed, kes su kõrvale tulevad on sügavama tähendusega ning pinnapealseid tutvusi enam ümber ujumas pole. Saan aru, kust sellega tullakse, aga see ei muuda olukorda minu jaoks paremaks. Niiet küll ma ükskord ära õpin selle uue reaalsusega elamise – seniks kuniks seda on?! 🙈😁 Kuniks ma maratoni jooksen, ironmani läbin ja mida kõike veel ning siis ennast jälle iseendana tunnen?! Samuti ma ei unusta mitte kunagi seda tunnet, mis mind valdas, kui ma esimest korda haiglast koju sain ja telekast ninja warriori vanematega vaatama sattusin ning ma pisar silmis ütlesin neile, et kui ma terveks saan, siis ma lähen ka ninja warriori - unista suurelt, nad ütlevad?
PS! Tuletan meelde, et minu mõtlemine ei ole kogu aeg nii positiivne. On ka raskemaid hetki, kus ma halastamatult nutan ja ütlen endale, et ma ei saa kunagi terveks või et tahaks paela kaela panna jne, kuid järgmine hommik või paari päeva pärast tõmban suure tüdruku püksid uuesti jalga ja jätkan hustlimisega. See on pidev võitlus iseendaga.
Tutvuste koha pealt veel niipalju. Jah, ma kohtusin seal rohkemate inimestega, kuid ülejäänutega juhtus üks või teine - KAS polnud millestki rääkida VÕI taheti midagi, millest mina huvitatud polnud. Seega mingi hetk andsin ka selles osas lihtsalt alla.
Kuna ma ei ole kunagi suurem asi üksinda seikleja olnud ning peale insulti olen ma seda veel vähem ja inimesi, kellega sotsialiseeruda, seal ka ei leidnud, siis tekitasingi endale rutiini – trenn-töö-õpingud. Ning kuna kontorist ei antud piisavalt ülesandeid, siis soetasin endale koolitusi - kui praktika kohast vajalikke teadmisi ei saanud, siis vähemalt Erasmuse rahad kulusid teadmistesse, hihii 🤭
Viimasena teen juttu oma tervisest ja taastusest, sest see huvitab teid tegelikult ju enim - lausa niiväga, et olen üsna mitu privaatsõnumit vahepeal jälle saanud!
Üks suur põhjus, miks ma välispraktika vastu võtsin, oli lootus leida Saksamaal arst, kes suudaks minu taastuse järgmisele levelile viia. Küll aga ma ei arvestanud sellega, et läksin Saksamaa mõistes Kuressaarde, mitte Tallinnasse. Ning et kuskile arsti juurde saada, peab läbima meeletu paberimajanduse ja vastuvõtu võis saada alles teab mis aja pärast. Isegi füsiode ja massööride leidmisega oli probleeme ilma saksa keeleta ning proovitutega rahule ei jäänud. Seega kahjuks mingit professionaali seal leida ei suutnud, aga kuna enamiku peab taastumisel ikkagi ise ära tegema, siis see ei muutunud. Jõusaal, kus käisin, oli suur ja seal oli masinaid, mida mul Kuressaares kasutada pole - eriti ülakehale. Tegin oma treeningkava selle põhjal ümber ja wow-wow-wow! Kui kõik muu läks Saksamaal aia taha, siis olulisim - minu taastus - tegi känguru hüppeid.
Ma hakkasin tundma väga palju lihaseid (ei hakka üksipulgi nimetama), millest ma viimased 2 aastat vaid unistada olin suutnud. Reaalselt tundsin lihasvalu paremas kehapooles - oli see alles võimas tunne! Tehke trenni, ausalt, see on sigavinge! Ning minu keha hakkas liikuma nii, nagu ta viimased 2 aastat teinud ei ole. Käe rotatsioonid tunduvalt paremad, abaluu liikumine no mykke pro juba, õlaga saan igasugu trikke juba teha ning kükke suudan juba teha korralikud pikad setid enne kui jalalihased ära väsivad ning ei suuda enam põlve väljapoole suunata. Ka spastilisus on tunduvalt väiksem.
Kuna see taastumine tulebki nüüd samm sammult väikeste liikumiste/tundmustega, siis edaspidi saate jälgida vaid instagrammi teel minu rõõmuhõikeid ning siia tulen kirjutan vaid siis, kui miskit trastilist toimub, on midagi asjalikku öelda või taastusmaastikul uue asjaliku masina/meetodi leian.
Veel üks suur põhjus, miks sinna minna tahtsin oli see, et endale tõestada, et saan üksinda eluga jälle hakkama. Võin öelda, et tõestatud! Kuid jah, pean tunnistama, et toidu tegemise osas olen suht limiteeritud ja mul on külmutatud toidust täielik koblakas ees! 😂
Tagasi vaadates jäi Saksamaast mulje nagu elu tahtis, et ma oma viimase kahe aasta jooksul enese kallal tehtud töö ja uued teadmised kasutusse paneks. Mingid asjad tulid välja, mille kallal veel vaeva nägema pean ning osadega pean selgusele jõudma, kas ma üldse tahan ses osas muutuda, sest alati ei pea enda tundeid/emotsioone maha suruma, et kindlustada teistele parem olemine. Kuid fakkidifakk. Never in a million years poleks arvanud, et elu nii nasty teeb.
Aga all in all. Olen nüüd kodus tagasi targema ja kogenumana kui eales varem ning Eesti võttis mind nii mega hästi vastu. Õde lennujaamas Llama (ärge küsige, miks ta nii kurb on, it's thought what counts ja kes teab, see teab, et lamal on suur tähtsus mo taastumise teekonnal), kummikommide ja mo bemmibeebiga ootamas. Kohe samal õhtul tegin autoga paar kiiremat tiiru (LOVE IT - huvitav kas ringrajal autodes ühe jalaga saab hakkama?! - tahaks kimada) ja siis sain juba oma lemmikut krevetisuppi tädi pool. Järgmine hommik kohtusin oma Magic Finger massööri, kes mudis mo kanged lihased nii lahti, et käsi hakkas normaalselt keha kõrval ennast hoidma, mitte enam ees (rets töö, mida tegin Saksamaal, tuli nähtavale) ning of course of course ka mo staarfüsio sai külastatud, kellega arutasime mingit äriideed hakata ajuvigastusega inimeste treeneriks, sest kes paremini oskaks neid aidata, kui inimene, kes on treeneriks õppinud ja ise insuldist taastunud 🥲
Edasi nüüd Saarele minek, kus mind ootab mo väike vorstiplika, terve ülejäänud pere ja sõbrad ning juba pühapäeval saan 29 eluaastale adjöö öelda.
Nagu öeldakse: “Ei ole head ilma halvata.” Ja ma võtan kõik halva, kui hea on nii hea! Bring on new challenges! 🤷♀️😎
Comments