19 aastase laia maailma astuva neiuna oli mul peas loodud kava - reisin mõned aastad, õpin, töötan, panen äri püsti, reisin, ostan oma kodu, mees, lapsed (jah, tahtsin megalt olla noor ema), reisin jne.
Selle asemel aga otsustas elu, nagu ikka, hoopis teistmoodi. Reisisin, öppisin/töötasin, õppisin uut asja, töötasin, öppisin uut asja, sain insuldi, taastusin (teen seda siiani), öppisin uut asja ja nüüd töötan - eks näis, mis elul järgmiseks tagataskust võtta on. Oma kodu mul pole. Äri mul pole. Meest mul pole. Lapsi mul pole.
Tänaseks on vaid mõned kuud puudu minu 30 sünnipäevast. Ning ma ei oskagi öelda, kas aeg lendab või igub nagu tigu, sest just täna tähistan ma oma kolmandat sünnipäeva. Jah. Täna. 3 aastat tagasi. Sain ma insuldi. See teekond on olnud väga käänuline ning meeletute tõusude ja langustega, sest kui ma juba enne olin emotsionaalne inimene, siis nüüd olen seda veel enam!
Nende kolme aastaga olen ma inimesena nii palju muutunud. Olen tänu kõikide eneseabi raamatute, podcastide, hingamiste, meditatsioonide jne justkui parem inimene, kuid mo hing on vangis selles vigases kehas. Seega isiklikult ei ütleks, et oleks parem. Ise tunnen, et ma olen nüüd ekstra katkine inimene ning seisan igapäevaselt silmitsi vaimse tervise probleemidega. Ning truth be told. Need on viimasel ajal vaid süvenema jälle hakanud.
Võiks ju arvata, et tänaseks olen ma harjunud oma uue reaalsusega, kuid ei, ning üha enam tahan ühiskonna eest peitu pugeda. Rahva seas on raske käia - isegi toidupoes käik tekitab minus ebameeldivaid tundeid! MISMÕTTES NAGU?! Minul?! Inimesel, kes armastas tähelepanu keskpunktis olemist!! Weird turns life takes.
Jah, kui kuskile kutsutakse, eks ma ikka võtan väljakutse vastu, sest muidu ma ei saaks olukorda üldse paremaks ning probleem aina süveneks, kuid raske on. Just laupäeval käisin esinemas. Pool tundi laval ja ma tulin koju unega võitlema kuni too juba 7st minust jagu sai, sest vaimselt olin nii kutupiilu! Mina! Kes ma oleks võinud inimesed surnuks rääkida ja kes lausa toitus rahvasumadest!
Ehk jah. Tekkinud on tohutu enesehäbi, hirm inimestega suhelda, tänavatel liigelda, ennast väljendada ning et ma olen halb inimene ja seeläbi pidev ärevus ning selle kõigega kaasneb stress jne. Just sõbrantsiga vestlesime sel teemal ja ta ütles hästi: “Mõtle kui hea oleks hull olla. Ainult su lähedastel oleks raske. Ise aga ei saa midagi aru, et miskit valesti oleks! 😂”
Nali naljaka, aga tegelikult olen kullaga üle kaetud, et mõistus korda jäi, sest eelmainitud muredega saab tegeleda! Just äsja tegin suure väljamineku oma vaimse tervise parandamiseks. Kui see vidin minuni jõuab ning ma ise sellest juba abi saanud olen, plaanin ma sellega väikese side businessi teha, et ka teie abi saaks! Niiet jälgige mind instas, et kursis olla, mis see on janii, sest nagu näete, siis blogi domeenist ja ka tasulisest veebi majutusest olen juba lahti öelnud. Ehk, ma arvan, et see postitus jääb siin minu viimaseks.
Ning kuna vaimse tervise festivalil küsiti, siis jagan siia lõppu mõned lahendused, mis mind vaimse poolega aitavad (ja on aidanud juba ka enne insulti, mitte ainult nüüd):
Trenn
Hea korralik söök
Asjalik olemine (ei jõua üle mõtlemisega tegeleda)
No alcohol ja muud mõnuained
Dreamy (mo koer)
Pere
Sõbrad
Hobid
Uudiste mitte lugemine
Sotsmeedias vaid positiivse contenti jälgimine
Nutmine
CBD
Psst! Koodiga karmel30 kõik www.organia.eu õlid -30%!!
Aitäh kaasa elamast ning instas näeme! 🫶🏽
Comments