Minu 2 mõtlemisviisi, mis mind tõesti on aidanud sellel teekonnal ja ilmselt aitavad igas elu olukorras.
Esimesena toon välja selle, et Sinu elu on Sinu enda teha.
Sinu edu on Sinu enda teha.
Sinu läbikukkumised on Sinu enda teha.
Sinu reaktsioon on Sinu enda teha.
Sinu käitumine on Sinu enda teha.
Mitte kellegi teise teha pole see, millisena Sa siin maailmas otsustad end manada.
Võta vastutus ja make a change!
Teine on see, et ole oma eesmärgiga kangekaelne, kuid sellel teekonnal paindlik.
Ole valmis suunda muutma ja tegema raskeid otsuseid.
Mitte kellegi edu teekond ei ole sirgjooneline! Hoia seda meeles, kui sa vaatad nende eredamaid hetki!
Ühesõnaga, mina jooksen metafoorilist eriti pikka maratoni, mille ma läbin ja võitjana lõpetan!
Minu hetkese elu ainuke eesmärk on 100% taastuda.
Taastuse juures on jama aga see, et ma teen trenni ja käin füsioteraapiates ja massaazis jne jne ja miskit ei muutu - päevi-nädalaid-kuid. Mo keha ei anna mulle mingeid märke, et ta hakkaks vaikselt paremini tööle… Ja see on üpriski muserdav. Paneb mõtlema, et kas tõesti mo keha on jõudnud oma limiidini ja enam edasi ei lähe?!
Ja sellepärast ma peangi tegema niipalju, kui saan, asju, mis mul südame kiiremini põksuma panevad ja suu kõrvuni viiks. See on minu viis haarata ohjad oma elu üle. Jah, mul oli hemorraagiline insult, jah, mul on hemiparees, aga…
Ma käisin wakeimas… Tegelikult läksin wake võistluse finaali vaatama ja sõpradele, keda pole eelmisest aastast saadik näinud, tere ütlema. Olgu öeldud, et see seltskond on väga heas mõttes pushiv ja nad tahavad, et inimesed nende ümber säraksid ja areneksid. Nad tunnevad mind piisavalt - nende sõnade läbi: Karmel on ‘full on send it’ tüüp, kui miskit ikka pähe võtab, ära ka teeb!
Nii ma seal avastasin ennast seismas neopreenkostüüme seljas ja valmis wakeima! Panin parema käe ilusti ümber handle’i ja ütlesin davai, lähme. Kaabel hakkas liikuma ja mul parem käsi tuli juba lahti… Peast jõudis käia läbi mõte, et fakk, kas ma suudan ainult vasaku käega end püsti tõmmata ja juba ma olin püsti ja sõitsin! Saate ise video pealt isegi kuulda ja vaadata, kui kiiresti see käis, kui ütlen, et käsi tuli lahti ja sõitsin.
Muidugi siis ümber pöörates, nagu vanade aegade mälestuseks kisati mulle: Karmel, do the kicker! Ehk Karmel, mine hüpekasse! Ja kaabel tõmbaski mind juba veest püsti jälle. Jõllitasin mina kickerit ja mõtlesin: should i, should i not, should i jne…
Ja kickeri poole jõudes oli nii loomulik minu jaoks sinna peale sõita… Isegi kui ma mõttes arutlesin seda, mo alateadvus tegelikult oli juba otsustanud, et muidugi ma teen!! Püsti küll ei jäänud, sest parem jalg on ikka väga nõrk veel ja parem käsi elab totaalselt oma elu, seega ei saa sellega tasakaalu üldse hoida… Aga fakt, et ma tegin seda, on juba kõva sõna ja pani mo südame üle pulbitsema rõõmust ja armastusest.
Ja kui mo eesmärk on väga selgelt endale silme ette manatud ja ma püsin sellel teel, pisaratest ja tagasilöökidest hoolimata, siis juhtuvad sellised asjad:
Näiteks kuidas ma avastasin, et ma suudan oma kätt, ilma hambaid risti surumata, ülesse tõsta… Nimelt lahkusin sõbranna juurest ja ta siis vaatas, et taevas on nii ilus, et tahab pilti teha. Ma siis tõstsin käed üles, teades, et ma jään pildile. Ei, see pole hetk, kus ma aru sain, et mo keha on mulle teadmata rohkem tööle hakanud…
Ma jõudsin koju ja sõbrants oli pildi chati pannud ja kui ma siis seda vaatasin, ma sain üllatuse osaliseks, et mo käsi on pildi peal üleval! Kohe täitsa üleval! Pole ainult poole peal! Ja tagasi mõeldes, ma lihtsalt tõstsin käe ülesse, ma ei näinud teab mis palju vaeva selle jaoks. JA MA TEGIN SEDA KÕNDIMISE PEALT! (Sa võid möelda, et mis seal nii erilist, aga teha mitut asja korraga ja samal ajal kontrollida mõlemat tegevust, on minu jaoks VÄGA suur asi! Kuid sellest saabki aru vaid inimene, kes on sellises olukorras olnud.) Ma läksin lausa peegli ette ja tõstsin käed õhku, et näha seda vaatepilti lives! 😁
Ja jõusaalis olen väga korralikult käinud, et mo vasak kehapool tunneb lihasvalu… Ja mo parem kehapool, ta ei tunne palju, aga…MA TUNNEN VEIDI LIHASVALU!!!! Just tuharalihases ja eesmistes ning tagumistes reielihastes!! (Jah, ma võtsin wakeist väikese eesmärg parem jalg nii tugevaks saada, et ma suudaks kickeri taas landida).
Kokkuvõte.
Meil, inimestel, on vaja eesmärki, mille poole püüelda, et siis funktsioneerida at our best.
Ükstapuha, kas sul on eesmärgiks mingist haigusest lahti saada või karjääri redelil tõusta vms.
Ainult Sina saad oma elu kujundada! See on sinu enda teha, kas Sa liigud elus ülesmäge või allamäge.
Püstita eesmärk ja anna minna. 😎