Ongi 6 kuud möödas päevast, mil ma insuldi sain. Ütleme nii, et it has been a hell of a ride. On olnud nii rõõmu, kui kurbuse pisaraid. On olnud nii tugevaid, kui nõrku hetki.
Alustasin seda teekonda hemipareesiga ehk parema kehapoole totaalse halvatusega + kõnevõime kadumisega. Liikunud voodist liikumatuna olemisest ratastooli, sealt edasi kepiga kõndimiseni ja tänaseks kõnnin juba ilma lisatoeta, vaid ortoosi abil, mis aitab mu paremal jalal teha dorsaalfleksiooni. Ka tundlikkus on jalas päris hästi taastunud, vaid varbad ei saa veel elu sisse. Ei tundlikkusega, ega liikumisega lisaks peroneus lihasele ja hüppeliigesele. Käsi liigub õlast juba üpriski hästi, küünarnukist veits keerulisemalt ja randmed ning näpud veel ei ole pead tõstnud, samuti nagu varbadki. Spastika on nii säärelihases, kui ka käes veel täitsa olemas (käes tunduvalt rohkem kui jalas), aga küll ta väheneb. Kõne on peaaegu taastunud. Mingeid häälikuühendeid on siiani raske öelda ja suu ja selle ümbert on veel tundetu (näiteks vahest voolab ila suunurgast nii, et ei saa arugi, enne kui see kaelani jõuab), aga arvestades sellega, et ma alustasin null kõnevõimega ja totaalse lihaste närbumisega, siis ma leian, et on päris hästi mu keha minuga koostööd teinud.
Olen teinud oh so many trennitunde, massaazitunde ja igasuguseid muid teraapiatunde. Paljud on mult küsinud, et aga töö. See ongi minu töö hetkel - terveks saada. Jumal tänatud, et mul on vanemad, kes saavad mul lubada 100% taastumisele keskendumist.
Selle taastumise käigus ma olen otsustanud, et whatever may help, ma proovin ja tänu sellele ma olen tunda saanud imelisi kogemusi ja hetki ja tutvunud nii ägedate ja huvitavate inimestega. Seega, kuigi ma pole veel isegi ligilähedal 100% taastumisele, siis insult ja selle tagajärg on mind pannud väga palju proovile, et ma olen nii palju inimesena õppinud ning vaimselt arenenud, et mulle meeldib see praegune Karmel tunduvalt rohkem, kui Karmel, kes ma olin veel 23 november 2020.
Minu hetkene suurim ja lemmik saavutus on see, et paar päeva tagasi sain ma esimest korda TÄITSA ISE oma koeraga väikesel jalutuskäigul käia ja see sai ka pildi näol jäädvustatud! 🐶♥️
And yes, ma tegin seda, peale 3-minutilist külma hommikuduššhi, oma lemmikus comfy riietuses - SAFU ponchos. Muideks, kui soovid ka ülihead ja mugavat ponchot, mida kanda peale pesu, peale ujumist, peale surfi, peale trenni, hommikul ärgates, kokates jne, you name it, siis
👉 https://safu.ee 👈