top of page

Kes ma olin?

Ma olin väga aktiivne, seiklushimuline ja elujanuline inimene. Juba sünnist saadik. Ema ikka viskab nalja selle üle, et niipea, kui Karmelil talvepüksid jalast tulid, teda kaunistasid sinikad. Miks? Sest ma ei püsinud paigal! Mul oli kogu aeg vaja kuhugi minna ja miskit teha. Aga kõikide nende kukkumiste ja põrutamiste juures olid vanemad õnnelikud, et ma kunagi ei murdnud ühtegi luud - sinikate ja väikeste haavadega see piirdus (va üks kord, kui ma kukkusin diivani äärelt peaga vastu lauda ja mu pead pidi õmblema).


Üles kasvades mul vanemad olid seisukohal, et me peame õega proovida saama teha kõike. Alustasin mina iluvõimlemisest ja lõpetasin kergejõustikuga, sest sellele alale ma jäin püsima. Küll aga ühest asjast mulle ei piisanud. Käisin veel muusikakoolis ja koolis olin osa õpilasesindusest. Nagu öeldud sai, ma pidin alati tegevuses olema.

Peale kooli avastasin ma enda jaoks jõusaali. Inglismaal elades sai üks vahe treenitud ja õpitud oma ala spetsialistidelt. Sealt sain ma oma pisiku. Läks mõni aasta edasi ja ma olingi treeneri koolitusel.



Ma olin treener. Ma armastasin seda ala - oma treenitavaid. Kui vahest harva juhtus, et oli raske ennast trenni andma ajada, siis peale trenni ma olin nagu uue meeletu energiaga laetud. Mitte trenn ise ei teinud seda, vaid mo treenitavad. Näha neid pingutamas, endast maximumi välja pigistamas, sooritamas midagi paremini, kui kunagi varem, enda eesmärkide poole liikumas jne - ja seda kõike saan mina aidata neil teha. See on võimas tunne - teist inimest aidata.


Mul oli plaan veel nii paljudele koolitustele minna, et veel parem treener olla oma treenitavatele, sest ma ju siiski tean võibolla vaid mõnda protsenti sellest maailmast. Õppida on veel nii palju!

Kokkuvõtvalt, ma pidevalt otsisin tegevust. Ma haarasin alati härjal sarvist, kui mul oli võimalik aktiivne olla.


Ma elasin täisväärtuslikku elu.


Aga siis võttis tervis minust võimust ja 24.11.2020 sain ma insuldi - vaid 26 aastasena. Minu vasaku ajupoolkera pinnal lõhkes veresoon ja juba ma lamasin haiglavoodis, pool keha halvatud.

bottom of page